Varakristlik kunst
umbes 50 – 600 a
I sajandil, kui Rooma impeerium oli oma õitsengu tipul, tekkis kristlus. See tekkis Vahemere idarannikul ja levis kiiresti üle kogu Rooma riigi territooriumi.
Algul sattus kristlus Rooma võimudega konflikti, sest kristlus oli võrreldes teiste usunditega väga radikaalne - see nõudis inimeselt igapäevase elu ja usu ühendamist, sõnade ja tegude ühtsust ning Jeesuse eeskujuks ja ideaaliks pidamist. Roomlastele oli vastuoluline ka kristlaste alandlikkuse nõue, käsk armastada mitte ainult oma ligimest vaid ka vaenlast, eriti aga mõte, et jumala ees on kõik võrdsed.
Seepärast võtsid Rooma valitsejad aeg-ajalt ette kristlaste tagakiusamisi. Piinamised ja hukkamised aga ei suutnud usu levikut pidurdada. Tagakiusamise tõttu pidid kristlased koos käima katakombides - maa-alustes labürintides, kuhu nad ka oma surnud matsid. Rooma linna all ulatus käikude kogupikkus peaaegu 900 kilomeetrile. Käigud ei olnud ühesuguse laiuse ja kõrgusega, vaid avardusid saalideks, kus sai koosolekuid pidada. Seintesse olid uuristatud suured tühemikud, kuhu asetati surnu. Tühemik kaeti kinni marmorplaadiga. Aastal 313 kuulutas uus keiser Constantinus ristiusu lubatuks. Aastal 380 aga kuulutati kristlus riigi ametlikuks usundiks.
1-2 sajandi kristliku kunsti ainsateks allikateks ongi katakombides leiduvad seina- ja laemaalid. Tagakiusamise tõttu hakkas kristlaste arhitektuur arenema alles 4. sajandil. Laepind jaotati kontuuridega ringideks, poolringideks ja nelinurkadeks, kuhu maaliti kergeid ja lendlevaid figuure, linde, lehevanikuid, vääte jm. Laemaalidest tuntuim on Santa Luina katakombi kaunistus Roomas. Tihti kujutati stseene surmast. Kristlased andsid ka teatud motiividele kindla tähenduse, millest kujunesid välja kindlad sümbolid. Sümboleid mõistsid ainult kristlased ja need võimaldasid rääkida pikki lugusid ristiusu ajaloost, Kristuse kannatustest jm. Näiteks tähistas lambatalle õlul kandev mees "Head karjast" (Kristus). Kala sümboliseeris kristlust, ankur - lootust, paabulind - surematust, tuvi - Püha Vaimu. Täiesti kõrvale jäeti erootiliste stseenide kujutamine ja kõik mida võidi seostada paganlike jumaluste kummardamisega.
(03.11.2013,http://www.annaabi.ee/Varakristlik-kunst-m1017.html)
SKULPTUUR
Vabalt seisvaid figuure ei tehtud alguses üldse. Nii loodeti vältida paganatega ühtse kunsti viljelemist. Rohkem harrastati reljeefikunsti, millega ehiti sarkofaage. Temaatika võeti eranditult alati Piiblist.
ARHITEKTUUR
Peale seda, kui ristiusk sai riigiusuks, tekkis kohe vajadus jumalateenistuseks sobivate ruumide järele. Antiiktempli kasutamine ei tulnud kõne allagi, seda juba usulistel põhjustel, kuid ka praktiliselt polnud see sobiv. Nii võetigi esimeste kirikute ehitamisel eeskujuks Rooma arhitektuuris levinud kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp, nn basiilika.
Varakristlik kirik oli lihtne pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagasid kolmeks lööviks. Kirik oli alati lääne-ida suunaline. Uks asus alati läänepoolses osas. Idaosas asetses transept - see oli kiriku pikiteljega risti asetsev ruum. Transeptist tahapoole asetses poolringikujuline võlvitud ruum e apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külgmised. Kesklöövi seinas oli kaarestik e arkaad, kust langes valgus kirikusse. Seda nimetatakse valgmikuks. Valgmikud ongi basiilika põhiline tunnus. Aknad olid külglöövide välisseintes.
Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval eraldi kellatorn e kampaniil. Tihti võib näha ka kirikute ees sammastega piiratud siseõue, mida kutsutakse aatriumiks. Suuremates kirikutes võib kolme löövi asemel olla ka viis löövi.
Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina kirikud Roomas. Peetri kirik oli esimene viielööviline basiilika. Basiilikate sisekujunduses kasutati sambaid, mis olid laenatud antiigist. Lagi oli lame (kassettidega) või puudus üldse. Sel juhul olid kirikus olijatele näha katusesarikad.
Apsiidi süvendis asus altar. Seinu elustasid suuremalt jaolt mosaiigid, mida leidub hulgaliselt igas basiilikas. Mosaiigis kasutasid roomlased erinevat värvi siledaid marmori tükikesi. Need polnud küll väga kirkad, kuid võimaldasid edasi anda erinevaid värvivarjundeid. Kasutati ka värvilise klaasi tükikesi. Valitsevad värvid olid heleroheline ja kuld, samuti ka lilla ja ooker. Mosaiikidel kujutati sümboleid ja igasuguseid piiblilugusid. Kõik figuurid on rikkalikult rõivastatud, mis on ka üheks erinevuseks antiikkunsti ja keskaja kunsti vahel.
(03.11.2013;http://www.annaabi.ee/Varakristlik-kunst-m1017.html)
umbes 50 – 600 a
I sajandil, kui Rooma impeerium oli oma õitsengu tipul, tekkis kristlus. See tekkis Vahemere idarannikul ja levis kiiresti üle kogu Rooma riigi territooriumi.
Algul sattus kristlus Rooma võimudega konflikti, sest kristlus oli võrreldes teiste usunditega väga radikaalne - see nõudis inimeselt igapäevase elu ja usu ühendamist, sõnade ja tegude ühtsust ning Jeesuse eeskujuks ja ideaaliks pidamist. Roomlastele oli vastuoluline ka kristlaste alandlikkuse nõue, käsk armastada mitte ainult oma ligimest vaid ka vaenlast, eriti aga mõte, et jumala ees on kõik võrdsed.
Seepärast võtsid Rooma valitsejad aeg-ajalt ette kristlaste tagakiusamisi. Piinamised ja hukkamised aga ei suutnud usu levikut pidurdada. Tagakiusamise tõttu pidid kristlased koos käima katakombides - maa-alustes labürintides, kuhu nad ka oma surnud matsid. Rooma linna all ulatus käikude kogupikkus peaaegu 900 kilomeetrile. Käigud ei olnud ühesuguse laiuse ja kõrgusega, vaid avardusid saalideks, kus sai koosolekuid pidada. Seintesse olid uuristatud suured tühemikud, kuhu asetati surnu. Tühemik kaeti kinni marmorplaadiga. Aastal 313 kuulutas uus keiser Constantinus ristiusu lubatuks. Aastal 380 aga kuulutati kristlus riigi ametlikuks usundiks.
1-2 sajandi kristliku kunsti ainsateks allikateks ongi katakombides leiduvad seina- ja laemaalid. Tagakiusamise tõttu hakkas kristlaste arhitektuur arenema alles 4. sajandil. Laepind jaotati kontuuridega ringideks, poolringideks ja nelinurkadeks, kuhu maaliti kergeid ja lendlevaid figuure, linde, lehevanikuid, vääte jm. Laemaalidest tuntuim on Santa Luina katakombi kaunistus Roomas. Tihti kujutati stseene surmast. Kristlased andsid ka teatud motiividele kindla tähenduse, millest kujunesid välja kindlad sümbolid. Sümboleid mõistsid ainult kristlased ja need võimaldasid rääkida pikki lugusid ristiusu ajaloost, Kristuse kannatustest jm. Näiteks tähistas lambatalle õlul kandev mees "Head karjast" (Kristus). Kala sümboliseeris kristlust, ankur - lootust, paabulind - surematust, tuvi - Püha Vaimu. Täiesti kõrvale jäeti erootiliste stseenide kujutamine ja kõik mida võidi seostada paganlike jumaluste kummardamisega.
(03.11.2013,http://www.annaabi.ee/Varakristlik-kunst-m1017.html)
SKULPTUUR
Vabalt seisvaid figuure ei tehtud alguses üldse. Nii loodeti vältida paganatega ühtse kunsti viljelemist. Rohkem harrastati reljeefikunsti, millega ehiti sarkofaage. Temaatika võeti eranditult alati Piiblist.
ARHITEKTUUR
Peale seda, kui ristiusk sai riigiusuks, tekkis kohe vajadus jumalateenistuseks sobivate ruumide järele. Antiiktempli kasutamine ei tulnud kõne allagi, seda juba usulistel põhjustel, kuid ka praktiliselt polnud see sobiv. Nii võetigi esimeste kirikute ehitamisel eeskujuks Rooma arhitektuuris levinud kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp, nn basiilika.
Varakristlik kirik oli lihtne pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagasid kolmeks lööviks. Kirik oli alati lääne-ida suunaline. Uks asus alati läänepoolses osas. Idaosas asetses transept - see oli kiriku pikiteljega risti asetsev ruum. Transeptist tahapoole asetses poolringikujuline võlvitud ruum e apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külgmised. Kesklöövi seinas oli kaarestik e arkaad, kust langes valgus kirikusse. Seda nimetatakse valgmikuks. Valgmikud ongi basiilika põhiline tunnus. Aknad olid külglöövide välisseintes.
Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval eraldi kellatorn e kampaniil. Tihti võib näha ka kirikute ees sammastega piiratud siseõue, mida kutsutakse aatriumiks. Suuremates kirikutes võib kolme löövi asemel olla ka viis löövi.
Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina kirikud Roomas. Peetri kirik oli esimene viielööviline basiilika. Basiilikate sisekujunduses kasutati sambaid, mis olid laenatud antiigist. Lagi oli lame (kassettidega) või puudus üldse. Sel juhul olid kirikus olijatele näha katusesarikad.
Apsiidi süvendis asus altar. Seinu elustasid suuremalt jaolt mosaiigid, mida leidub hulgaliselt igas basiilikas. Mosaiigis kasutasid roomlased erinevat värvi siledaid marmori tükikesi. Need polnud küll väga kirkad, kuid võimaldasid edasi anda erinevaid värvivarjundeid. Kasutati ka värvilise klaasi tükikesi. Valitsevad värvid olid heleroheline ja kuld, samuti ka lilla ja ooker. Mosaiikidel kujutati sümboleid ja igasuguseid piiblilugusid. Kõik figuurid on rikkalikult rõivastatud, mis on ka üheks erinevuseks antiikkunsti ja keskaja kunsti vahel.
(03.11.2013;http://www.annaabi.ee/Varakristlik-kunst-m1017.html)
