Rokokoo
Rokokoo tähendab prantsuse keeles „veider“ ja „koomiline“. See on Euroopa kunstis u aastail 1720-1780 valitsenud stiil. See tekkis prantsuse aadliühiskonnas, kelle elu põhisisuks oli vaba aja võimalikult lõbusam veetmine. Tõsiste probleemidega tegelev kunst ei sobinud kokku ajaviitekunstiga. Kujutavas kunstis loodi seina-ja tahvelmaale, eelistati pastelseid värvitoone. Skulptuuris viljeleti aia-ja pargiskulptuuri ning pisiplastikat. Arhitektuuris avaldus rokokoo esmajoones sisekujunduses. Ruumid muutusid väiksemaks ja hubasemaks. Välditi sambaid, poolsambaid ja karniise, seinad kaunistati nõtkelt väänduvad naturalistliku taimornamendiga. Rokokoo ajal kasvas tarbekunsti osatähtsus: ruumide kujundus, gobeläänid, mööbel, lauanõud, riietus jne. kõikidel tarbekunsti aladel saavutasid käsitöömeistrid kõrge professionaalsuse. Nende töö oli peen ja maitsekas.
Tarbekunstis oli 18. sajand portselani õitseaeg. Portselan oli keraamika liik. Valgele savile lisati jahvatatud kivimeid ning sellest tehtud vorm põletati ja glasuuriti. Portselani leiutasid hiinlased I aastatuhande lõpul peale Kristust ja hoidsid retsepti saladuses. Lõpuks õnnestus sakslastel 18. sajandi algul valmistada portselani ja esimene portselanimanufaktuur asutati Meissenis 1710. aastal. Portselan leiutamine Euroopas sattus igati sobivasse aega. Rokokoo armastas väikseid esemeid ja kaunistuseks motiive, lilledest, lintidest, väänlevatest taimedest, luikedest, linnukestest jne. Portselani põhiväärtus seisneb selles, et ta on kõva ja temast saab vormida kõiki neid asjakesi, rääkimata inimeste kätest ja jalgadest. Samuti sobib rokokoovaimuga portselani õrnus ja läbipaistvus ning portselanivärvide erksus ja puhtus. Rokokooaegsed toad olid täis toredaid portselanist esemeid, näiteks küünlajalgu, vaase ja lihtsalt kujukesi. Lauanõud olid sageli kaunite naiste, laste ja lilledega nõnda üle kuhjatud, et ei aimugi näiteks temas peituvat supitirinat. Küünlajalg aga võis olla puu kujuline, mille otsast kenad noored inimesed vilju korjavad. Rokokoo sündis Prantsusmaal ja ta võeti omaks ka Saksamaal, kuid mujal Euroopas levis ta vähem. (28.02.2014;http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/rokokoo_liina.htm)
18. sajandi oli prantsuse absolutismi kõrgpunktiks. Louis XIV ja Louis XV õukond pimestas kogu Euroopat. Kuninga ümber koondunud aadel sai oma põhilise sissetuleku riigilt - tavaliselt palgana, aga tihti ka "pensionina" või lihtsalt kingitusena ja oli seetõttu muutunud parasiitlikuks setskonnaks. Õukonna kulud neelasid lõviosa riigimaksudest. Targemad aadlikud taipasid, et sellisele elule tuleb varem või hiljem lõpp, kuid viskusid seda meeletumalt lõbustuste keerisesse. Kurikuulus lause "Pärast meid tulgu või veeuputus" on pärit just sellest ajast. Õukond otsis ja leiutas üha uusi ja peenemaid meelelahutuse vorme. Aadelkonnale oli vastik mõte füüsilisest või vaimsest pingutusest. Hinnati pealiskaudselt peent vaimukust ja pikantset nalja.
On loomulik, et 18. sajandi kunst tegi samuti läbi teatud muutused. Aadelkonda ei köitnud enam jõuline ja dünaamiline kunst. Kunst pidi alla kriipsutama elu mõnusid, pidi olema meelelahutajaks ja aitama unustada argipäeva.
Nimetus rokokoo on tuletatud prantsuse keelsest sõnast rocaille - mis tähendab merekarpi. Rokokookunst tekkis Prantsusmaal ja omandas seal ka kõige selgema kuju. Ajastu kerge ja muretu iseloom väljendus peamiselt sisekujunduses, kostüümides ja maalikunstis, vähem skulptuuris.
MOOD
Muutusid inimesed ja nendega seoses ka kostüümid. 18.sajand muutis mehed naiselikeks, naised aga hakkasid sarnanema mukitud nukkudega. Seltskonnadaamist sai omamoodi kunstiteos. Moodi läksid laiad rehvseelikud, algul ümmarguse, hiljem ovaalse kujuga. Seelikud muutusid nii laiaks, et daamid mahtusid uksest sisse vaid külg ees. Riidematerjalidest eelistati õrnades patelltoonides siidi. Väga armastatud olid triibud ja lillemustrid. Lehvid, lilled ja lindid ei puudunud üheltki kleidilt. Ohtralt kasutati ka pärleid ja kalliskive. Värvilisi sukki kaunistasid tikandid ja vahepitsid. Traattoestiku ja jõhvpolsterduse abil kõrgeks seatud soenguid täiendati lintide ja sulgedega. Selliseid kunstipäraseid soenguid uuendati harva, ka pesemine ning sagedane pesu vahetamine ei kuulunud hea tooni juurde. See-eest mingiti ja puuderdati hoolsasti ning tarvitati tugevaid lõhnaõlisid.
Meeste kuubedel täideti puusakohad vaheriide, hobusejõhvi või paberiga, et saavutada naiste seelikuga harmoneeruvat siluetti. Kuue avarat väljalõiget täitis särgi pitsþaboo. Lehvivad allonþparukad asendusid pehmema ja madalama parukaga. Kuklasse seoti lai siidlint. Soenguid kattis paks puudrikiht. Kingakontsad läksid madalamaks ja seda ehtis nüüd pannal. (28.02.2014;http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/rokokoo.htm)
ARHITEKTUUR ja SISEKUJUNDUS
Välisarhitektuuris jäi püsima senine, barokilik laad. Interjööridest kaob rangus ja raskepärasus. Seinu katavad õhukesed liistudega , õrnades toonides maalingud, arvukad peeglid, gobeläänid ning lillelised tapeedid. Sageli asetati peeglid vastastikku, et küünlaleekide ja kristall-lühtrite mitmekordne peegeldus aitaks luua muinasjutulist vaatepilti. Seina ja laepannoodel kujutati elegantseid pidusid. Pannoosid ja peegleid ümbritses ebasümmeetriline taimornament, millega liitus merekarbimotiiv. Väga sagedaseks motiiviks oli ka orvand, mis on merekarbi poolmikku meenutav motiiv. Seinapinnad värviti heledates toonides, eelistatud olid valge, kuld ja muud pastelltoonid. Mööbel muutus väiksemaks, kergemaks ja elegantsemaks. Ka mööblikunstis kasutati merekarpi meenutavaid nikerdusi. Diivanid ja toolid kaeti sageli lillelise siidiga. Eriti moodi tulid nipsasjad, nende seas lõbusa ja koketeeriva alatooniga pisiplastika. Rokokoo siseruum püüdis olla intiimne ja võluv.
SKULPTUUR
Skulptuuris näeme baroki jõuliste vormide pehmenemist, õrnemaks ja ümaramaks muutumist. Teemadest eelistati nn ajaviiteteemasid. Kuulus meister oli EDME BOUCHARDON [edm bus`ar`don] (1698-1762), kelle teos "Amor, kes endale Heraklese nuiast vibu teeb" väljendab täpselt rokokoolikku vaimulaadi. Näeme kavalalt naeratavat poisikest, kes erilise füüsilise pingutuseta teeb endale vibu, väikese armastusjumala atribuuti. Levib pisiplastika (eriti portselanist), mis on enamasti koketeeriva maiguga nagu kogu rokokookunst.
Lõbutsevaid faune ja nümfe kujutas CLODION (1738-1814). Üks tema kuulsamaid töid on "Saatür".
MAALIKUNST
Maalikunsti kõige tüüpilisemaks esindajaks võib pidada FRANCOIS BOUCHER`d 1703-1770). Tema maalid on eeskätt dekoratiivsed ning kohaldatud rokokoointerjöörile. Tema maalidel näeme lodevates poosides naisi, kelle ümber keerlevad kavalerid. Õhus lendlevad tiivulised putod ja väikesed Erosed. Maalikunsti peamisteks toonideks olid õrnroosa ja helesinine.
ANTOINE WATTEAU (1684-1721) maalides võlub meisterlik õhu ja valguse ning looduse ja uhketes tualettides inimeste sidumine ühtseks maaliliseks ja elurõõmsaks tervikuks. Elurõõm on Watteau töödes tihti segunenud lüürilisuse ja melanhooliaga. Kuigi ka tema piltide peateglased on peamiselt pidutsejad, ei samastu ta nendega, vaid vaatleb neid nagu nukralt kõrvalt. ("Palverännak Kythera saarele")
Pikantselt mänglev, alati luuleline ja värske on JEAN HONORE FRAGONARD`i [fragonaa] (1732-1806) looming. ("Kiik")
Kuulus, suuremõõtmeliste, õhuliste ja valgusküllaste dekoratiiv-maalide looja oli itaalia kunstnik GIOVANNI BATTISTA TIEPOLO(1696-1770) .
18. sajandi keskpaiku hakkasid Prantsusmaal välja kujunema kaks erinevat kultuuri - aadellik ja rahvalik. Eriti paistis demokraatlik kunst silma maalikunstis ja graafikas. Tüüpiline selle seisuse kunstnik oli JEAN BAPTISTE SIMEON CHARDIN (1699-1779). Tema maalidel näeme motiive igapäevaelust.
(28.02.2014;http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/rokokoo.htm)
Tarbekunstis oli 18. sajand portselani õitseaeg. Portselan oli keraamika liik. Valgele savile lisati jahvatatud kivimeid ning sellest tehtud vorm põletati ja glasuuriti. Portselani leiutasid hiinlased I aastatuhande lõpul peale Kristust ja hoidsid retsepti saladuses. Lõpuks õnnestus sakslastel 18. sajandi algul valmistada portselani ja esimene portselanimanufaktuur asutati Meissenis 1710. aastal. Portselan leiutamine Euroopas sattus igati sobivasse aega. Rokokoo armastas väikseid esemeid ja kaunistuseks motiive, lilledest, lintidest, väänlevatest taimedest, luikedest, linnukestest jne. Portselani põhiväärtus seisneb selles, et ta on kõva ja temast saab vormida kõiki neid asjakesi, rääkimata inimeste kätest ja jalgadest. Samuti sobib rokokoovaimuga portselani õrnus ja läbipaistvus ning portselanivärvide erksus ja puhtus. Rokokooaegsed toad olid täis toredaid portselanist esemeid, näiteks küünlajalgu, vaase ja lihtsalt kujukesi. Lauanõud olid sageli kaunite naiste, laste ja lilledega nõnda üle kuhjatud, et ei aimugi näiteks temas peituvat supitirinat. Küünlajalg aga võis olla puu kujuline, mille otsast kenad noored inimesed vilju korjavad. Rokokoo sündis Prantsusmaal ja ta võeti omaks ka Saksamaal, kuid mujal Euroopas levis ta vähem. (28.02.2014;http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/rokokoo_liina.htm)
18. sajandi oli prantsuse absolutismi kõrgpunktiks. Louis XIV ja Louis XV õukond pimestas kogu Euroopat. Kuninga ümber koondunud aadel sai oma põhilise sissetuleku riigilt - tavaliselt palgana, aga tihti ka "pensionina" või lihtsalt kingitusena ja oli seetõttu muutunud parasiitlikuks setskonnaks. Õukonna kulud neelasid lõviosa riigimaksudest. Targemad aadlikud taipasid, et sellisele elule tuleb varem või hiljem lõpp, kuid viskusid seda meeletumalt lõbustuste keerisesse. Kurikuulus lause "Pärast meid tulgu või veeuputus" on pärit just sellest ajast. Õukond otsis ja leiutas üha uusi ja peenemaid meelelahutuse vorme. Aadelkonnale oli vastik mõte füüsilisest või vaimsest pingutusest. Hinnati pealiskaudselt peent vaimukust ja pikantset nalja.
On loomulik, et 18. sajandi kunst tegi samuti läbi teatud muutused. Aadelkonda ei köitnud enam jõuline ja dünaamiline kunst. Kunst pidi alla kriipsutama elu mõnusid, pidi olema meelelahutajaks ja aitama unustada argipäeva.
Nimetus rokokoo on tuletatud prantsuse keelsest sõnast rocaille - mis tähendab merekarpi. Rokokookunst tekkis Prantsusmaal ja omandas seal ka kõige selgema kuju. Ajastu kerge ja muretu iseloom väljendus peamiselt sisekujunduses, kostüümides ja maalikunstis, vähem skulptuuris.
MOOD
Muutusid inimesed ja nendega seoses ka kostüümid. 18.sajand muutis mehed naiselikeks, naised aga hakkasid sarnanema mukitud nukkudega. Seltskonnadaamist sai omamoodi kunstiteos. Moodi läksid laiad rehvseelikud, algul ümmarguse, hiljem ovaalse kujuga. Seelikud muutusid nii laiaks, et daamid mahtusid uksest sisse vaid külg ees. Riidematerjalidest eelistati õrnades patelltoonides siidi. Väga armastatud olid triibud ja lillemustrid. Lehvid, lilled ja lindid ei puudunud üheltki kleidilt. Ohtralt kasutati ka pärleid ja kalliskive. Värvilisi sukki kaunistasid tikandid ja vahepitsid. Traattoestiku ja jõhvpolsterduse abil kõrgeks seatud soenguid täiendati lintide ja sulgedega. Selliseid kunstipäraseid soenguid uuendati harva, ka pesemine ning sagedane pesu vahetamine ei kuulunud hea tooni juurde. See-eest mingiti ja puuderdati hoolsasti ning tarvitati tugevaid lõhnaõlisid.
Meeste kuubedel täideti puusakohad vaheriide, hobusejõhvi või paberiga, et saavutada naiste seelikuga harmoneeruvat siluetti. Kuue avarat väljalõiget täitis särgi pitsþaboo. Lehvivad allonþparukad asendusid pehmema ja madalama parukaga. Kuklasse seoti lai siidlint. Soenguid kattis paks puudrikiht. Kingakontsad läksid madalamaks ja seda ehtis nüüd pannal. (28.02.2014;http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/rokokoo.htm)
ARHITEKTUUR ja SISEKUJUNDUS
Välisarhitektuuris jäi püsima senine, barokilik laad. Interjööridest kaob rangus ja raskepärasus. Seinu katavad õhukesed liistudega , õrnades toonides maalingud, arvukad peeglid, gobeläänid ning lillelised tapeedid. Sageli asetati peeglid vastastikku, et küünlaleekide ja kristall-lühtrite mitmekordne peegeldus aitaks luua muinasjutulist vaatepilti. Seina ja laepannoodel kujutati elegantseid pidusid. Pannoosid ja peegleid ümbritses ebasümmeetriline taimornament, millega liitus merekarbimotiiv. Väga sagedaseks motiiviks oli ka orvand, mis on merekarbi poolmikku meenutav motiiv. Seinapinnad värviti heledates toonides, eelistatud olid valge, kuld ja muud pastelltoonid. Mööbel muutus väiksemaks, kergemaks ja elegantsemaks. Ka mööblikunstis kasutati merekarpi meenutavaid nikerdusi. Diivanid ja toolid kaeti sageli lillelise siidiga. Eriti moodi tulid nipsasjad, nende seas lõbusa ja koketeeriva alatooniga pisiplastika. Rokokoo siseruum püüdis olla intiimne ja võluv.
SKULPTUUR
Skulptuuris näeme baroki jõuliste vormide pehmenemist, õrnemaks ja ümaramaks muutumist. Teemadest eelistati nn ajaviiteteemasid. Kuulus meister oli EDME BOUCHARDON [edm bus`ar`don] (1698-1762), kelle teos "Amor, kes endale Heraklese nuiast vibu teeb" väljendab täpselt rokokoolikku vaimulaadi. Näeme kavalalt naeratavat poisikest, kes erilise füüsilise pingutuseta teeb endale vibu, väikese armastusjumala atribuuti. Levib pisiplastika (eriti portselanist), mis on enamasti koketeeriva maiguga nagu kogu rokokookunst.
Lõbutsevaid faune ja nümfe kujutas CLODION (1738-1814). Üks tema kuulsamaid töid on "Saatür".
MAALIKUNST
Maalikunsti kõige tüüpilisemaks esindajaks võib pidada FRANCOIS BOUCHER`d 1703-1770). Tema maalid on eeskätt dekoratiivsed ning kohaldatud rokokoointerjöörile. Tema maalidel näeme lodevates poosides naisi, kelle ümber keerlevad kavalerid. Õhus lendlevad tiivulised putod ja väikesed Erosed. Maalikunsti peamisteks toonideks olid õrnroosa ja helesinine.
ANTOINE WATTEAU (1684-1721) maalides võlub meisterlik õhu ja valguse ning looduse ja uhketes tualettides inimeste sidumine ühtseks maaliliseks ja elurõõmsaks tervikuks. Elurõõm on Watteau töödes tihti segunenud lüürilisuse ja melanhooliaga. Kuigi ka tema piltide peateglased on peamiselt pidutsejad, ei samastu ta nendega, vaid vaatleb neid nagu nukralt kõrvalt. ("Palverännak Kythera saarele")
Pikantselt mänglev, alati luuleline ja värske on JEAN HONORE FRAGONARD`i [fragonaa] (1732-1806) looming. ("Kiik")
Kuulus, suuremõõtmeliste, õhuliste ja valgusküllaste dekoratiiv-maalide looja oli itaalia kunstnik GIOVANNI BATTISTA TIEPOLO(1696-1770) .
18. sajandi keskpaiku hakkasid Prantsusmaal välja kujunema kaks erinevat kultuuri - aadellik ja rahvalik. Eriti paistis demokraatlik kunst silma maalikunstis ja graafikas. Tüüpiline selle seisuse kunstnik oli JEAN BAPTISTE SIMEON CHARDIN (1699-1779). Tema maalidel näeme motiive igapäevaelust.
(28.02.2014;http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/rokokoo.htm)
CLODION "Satüür" ja JEAN HONORE FRAGONARD`i "kiik"
