RENESSANSS MADALMAADES
Itaalia ja Madalmaade kunst on erinevad. Sellel on sotsiaalsed põhjused. Itaalia kunstnikele oli eeskujuks antiikaeg. Renessanss oli seotud katoliikliku maailmaga. Religioosne süžee oli tähtis kogu renessansiajastu vältel, kuid sageli oli see vaid ettekäändeks ilmalike probleemide kujutamisel. Itaalia kunst on toretsev, elurõõmus ja elegantne. Itaalias täideti ilmalike ja vaimulike vürstide tellimusi. Madalmaades oli kunstnikele eeskujuks hilisgootika. Kunstis olid usulised meeleolud tugevamad ja siiramad kui Itaalias. Kristlik sõnum peidetakse igapäevaelu kujutavatesse piltidesse. Madalmaalased tõid taevaliku olmelisse. Piltidel on õpetlik, moraliseeriv tähendus, olmelistel esemetel on tihti sümboolne tähendus, mida osati märgata ja lugeda. Madalmaade kodanlusele oli omane alandlikkus, pessimism, alalhoidlikkus, skeptitsism. Madalmaades puudusid antiikkunsti eeskujud.Madalmaade kunst oli linnakodanike teenistuses, võõras oli üksiku isiku imetlemine – esiplaanil oli inimeste võrdsuse ja õigluse ideed. Peamiseks eesmärgiks oli inimese hingeelu avamine – keha idealiseerimine jäi tahaplaanile, inimeste kehad on maalitud loomutruult. Seinamaalil polnud Madalmaade kunstis mingit tähtsust, tähelepanu koondub tahvelmaalile, millest suurema osa moodustas esialgu altarimaal. Madalmaade maalijad kasutasid kogu 15.saj jooksul õlivärve, mis võimaldas peenmaalitehnikat. (03.02.2014;http://www.annaabi.ee/m.php?i=83124&name=Renessanss-Madalmaades)
Hieronymus Bosch (1450 - 1516) veetis suurema osa oma elust väikeses Madalmaade linnas -Hertogenboschis, millest on tuletatud ka kunstniku nimi. Hieronymus Bosch oli van Eyckide mantlipärija. Kuni Bruegheli tulekuni polnudki talle väärilist järglast.Boschi looming tõestab, kui mitmekesine oli flaami kunst 15. sajandil. Hieronymus Boschi on kutsutud pessimistlikuks fantasööriks, kes sai kuulsaks oma hirmuäratavate maalidega kurjadest jõududest. Carl Jung ütles: "Bosch on alateadvuse avastaja." Tema piltidel näeme fantastilisi stseene, kohutavaid nägemusi. Kaljud rabelevad maapinnast lahti, puud muutuvad peletisteks, kalad lendavad. Boschi piltidel on läbisegi inimesed, koletislikud värdjad, põrgulikud piinariistad. Tema tüüpilistes põrgukujutlustes leegitseb tuli ja väävel, kuradid hakivad nugade või mõõkadega patuseid. Hiiglaslikud muusikariistad sümboliseerivad Boschi piltidel lihalikke rõõme. Need, kes on naudingutele järele andnud, on igaveseks ajaks muusikainstrumentidele risti löödud. Võrdpilt loomade ja inimeste vahel on allegooriline: nii, nagu loomad toituvad üksteisest (kass sööb rotti, linnud neelavad konni, lõvi õgib hirve), närivad üksteise kallal ka inimesed.Hieronymus Boschi loomingu kohta märkisid tema kaaseagsed: "Õilis meelelahutus, ta teeb nalja ja lõbustab vaatajat." Kuigi Boschi tööde kohta on vastakaid arvamusi, inspireeris Boschi isikupärane kunst oma julge irreaalsusega 20. sajandi kunstnikke - sürrealiste.
(03.02.2014;http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/lingid/Bosch.html)
Jan van Eyck
Maalikunsti ajaloo üheks tippsaavutuseks on "Arnolfini abielupaar", millel Jan van Eyck kujutab kaupmees Giovanni Arnolfini kihluspäeva koduses abielukambris. Pidulikust sündmusest teavitavad mitmed kõnekad märgid. Arnolfin hoiab oma noore naise Giovanna Cenami kätt - nii kinnitab ta pühalikult võrdväärset liitu. Mehe parem käsi õnnistab lapseootel naist. Suurendusklaasi abil võib märgata toolileenile nikerdatud pisidetaili - sünnitajate kaitsepühaku Margareta figuuri (Margareta kuju jääb otse Giovanna Cenami käeselja kohale). Tagaplaanil avaneb vaade pruudivoodile, mille peatsis ripub hari - puhtuse sümbol. Peegel näitab sündmuse tunnistajate - kolme inimese - juuresolekut. Ilmselt paluti Jan van Eyckil kui ühel tunnistajal kihluspäev jäädvustada, olla nagu notar. Seinale, roosikrantsi kohale, ongi kunstnik kirjutanud oma nime: "Jan van Eyck oli siin, 1434". Roosikrants vagaduse tunnusena ripub peegli kõrval. Peegli ümber on kujutatud kümmet neljateistkümnest peatusest Kristuse teekonnal Kolgata mäele. Aknal seisab õun - kiusatuse võrdkuju. Koer on traditsiooniline truuduse sümbol. Laes ripub vasklühter üksiku põleva küünlaga. Sageli tõlgendatakse seda pulmaküünlana, mis vastabiellunute kodus tavakohaselt süüdati. Päeva pidulikkust rõhutab karusnahaga, tikandite ja pitsidega kaunistatud garderoob.
Hieronymus Bosch (1450 - 1516) veetis suurema osa oma elust väikeses Madalmaade linnas -Hertogenboschis, millest on tuletatud ka kunstniku nimi. Hieronymus Bosch oli van Eyckide mantlipärija. Kuni Bruegheli tulekuni polnudki talle väärilist järglast.Boschi looming tõestab, kui mitmekesine oli flaami kunst 15. sajandil. Hieronymus Boschi on kutsutud pessimistlikuks fantasööriks, kes sai kuulsaks oma hirmuäratavate maalidega kurjadest jõududest. Carl Jung ütles: "Bosch on alateadvuse avastaja." Tema piltidel näeme fantastilisi stseene, kohutavaid nägemusi. Kaljud rabelevad maapinnast lahti, puud muutuvad peletisteks, kalad lendavad. Boschi piltidel on läbisegi inimesed, koletislikud värdjad, põrgulikud piinariistad. Tema tüüpilistes põrgukujutlustes leegitseb tuli ja väävel, kuradid hakivad nugade või mõõkadega patuseid. Hiiglaslikud muusikariistad sümboliseerivad Boschi piltidel lihalikke rõõme. Need, kes on naudingutele järele andnud, on igaveseks ajaks muusikainstrumentidele risti löödud. Võrdpilt loomade ja inimeste vahel on allegooriline: nii, nagu loomad toituvad üksteisest (kass sööb rotti, linnud neelavad konni, lõvi õgib hirve), närivad üksteise kallal ka inimesed.Hieronymus Boschi loomingu kohta märkisid tema kaaseagsed: "Õilis meelelahutus, ta teeb nalja ja lõbustab vaatajat." Kuigi Boschi tööde kohta on vastakaid arvamusi, inspireeris Boschi isikupärane kunst oma julge irreaalsusega 20. sajandi kunstnikke - sürrealiste.
(03.02.2014;http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/lingid/Bosch.html)
Jan van Eyck
Maalikunsti ajaloo üheks tippsaavutuseks on "Arnolfini abielupaar", millel Jan van Eyck kujutab kaupmees Giovanni Arnolfini kihluspäeva koduses abielukambris. Pidulikust sündmusest teavitavad mitmed kõnekad märgid. Arnolfin hoiab oma noore naise Giovanna Cenami kätt - nii kinnitab ta pühalikult võrdväärset liitu. Mehe parem käsi õnnistab lapseootel naist. Suurendusklaasi abil võib märgata toolileenile nikerdatud pisidetaili - sünnitajate kaitsepühaku Margareta figuuri (Margareta kuju jääb otse Giovanna Cenami käeselja kohale). Tagaplaanil avaneb vaade pruudivoodile, mille peatsis ripub hari - puhtuse sümbol. Peegel näitab sündmuse tunnistajate - kolme inimese - juuresolekut. Ilmselt paluti Jan van Eyckil kui ühel tunnistajal kihluspäev jäädvustada, olla nagu notar. Seinale, roosikrantsi kohale, ongi kunstnik kirjutanud oma nime: "Jan van Eyck oli siin, 1434". Roosikrants vagaduse tunnusena ripub peegli kõrval. Peegli ümber on kujutatud kümmet neljateistkümnest peatusest Kristuse teekonnal Kolgata mäele. Aknal seisab õun - kiusatuse võrdkuju. Koer on traditsiooniline truuduse sümbol. Laes ripub vasklühter üksiku põleva küünlaga. Sageli tõlgendatakse seda pulmaküünlana, mis vastabiellunute kodus tavakohaselt süüdati. Päeva pidulikkust rõhutab karusnahaga, tikandite ja pitsidega kaunistatud garderoob.
"Kaupmees
Arnolfini
ja tema
naise
portree"
Genti altar
Vendade van Eyck´ide ühine töö on üks suur altar Saint- Bavon´i kirikus nn. Genti altar. Selle tellis a. 1420 rikas Genti kodanik Jodocys Vydt. Altar valmis a. 1432, mil vanem vend Hubert juba surnud oli.
Genti altar on suur ühe paari tiibadega altar. Altari välisel küljel (kui tiivad kinni on) näeb alumises osas pildi tellijat ühes oma naisega põlvitamas halli värviga maalitud Ristja Johannese ja evangelist Johannese figuuride ees; ülemisel real on kujutatud Maarja kuulutusi. Ka altari siseküljepildid on esitatud kahed üksteise peale asetatud reas. Alumises osas on keskmisel pildil kujutatud üks stseen Johannese ilmutamise raamatust, nimelt Talle kummardamine. Tall on asetatud pildi keskel olevale altarile, mille ees kummardavad inglid, esiplaanil on müstiline “Elukaev”. Tagaplaanil näeb kohaleruttavaid martreid ja pühi neitsisid, esiplaanil vasemal pühakuid, prohveteid ja filosoofe, kelledele järgnevad tiival ratsanikud – Kristuse eestvõitlejad ja õiglased kohtunikud; paremal pool on kujutatud apostlid ja kirikuisad, nende taga tiival ükssiklased ja palverändajad. Iga pind selles alumises osas on omaette pilt, kuid kõik kokku moodustavad siiski ühtlase terviku. Ülaosas keskel troonib Jumal-isa Maarja ja Ristja Johannese vahel, nende kõrval kummalgi pool on rikkalikult riietatud laulvad ja mängivad inglid. Ülemise rea äärmistes osades on Aadam ja Eeva alasti figuurid.
Genti altar on madalmaade maalikunsti esimene ja ühtlasi kõige suurem meistriteos. Võluvad on selle pühalik-tõsine ilmekus ja tundesügavus, veel rohkem aga selle värvikäsitluse ja maalitehnika meisterlikkus, üksikasjade üllatavalt peen, hoolikas ja loomutruu teostamine. Tänu õlimaalitehnikale on saavutatud värvide kõla ja värskus. Mis puutub ruumikujundusse, siis selles on van Eyck´id veel pisut abitud; avaral maastikul Talle kummardamise pildil puudub perspektiiviline ühtlus. Ka õhuperspektiiv on puudulik- tagaplaanil olevad esemed on niisama selgelt ja teravalt kujutatud kui esemed esiplaanil. Ometigi ei märka kuigi teravalt seda ühtluse puudumist. Van Eyck´id on peenmaalijad, nagu kõik XV saj. madalmaade meistrid.
Pilt ja tekst siit
Genti altar on suur ühe paari tiibadega altar. Altari välisel küljel (kui tiivad kinni on) näeb alumises osas pildi tellijat ühes oma naisega põlvitamas halli värviga maalitud Ristja Johannese ja evangelist Johannese figuuride ees; ülemisel real on kujutatud Maarja kuulutusi. Ka altari siseküljepildid on esitatud kahed üksteise peale asetatud reas. Alumises osas on keskmisel pildil kujutatud üks stseen Johannese ilmutamise raamatust, nimelt Talle kummardamine. Tall on asetatud pildi keskel olevale altarile, mille ees kummardavad inglid, esiplaanil on müstiline “Elukaev”. Tagaplaanil näeb kohaleruttavaid martreid ja pühi neitsisid, esiplaanil vasemal pühakuid, prohveteid ja filosoofe, kelledele järgnevad tiival ratsanikud – Kristuse eestvõitlejad ja õiglased kohtunikud; paremal pool on kujutatud apostlid ja kirikuisad, nende taga tiival ükssiklased ja palverändajad. Iga pind selles alumises osas on omaette pilt, kuid kõik kokku moodustavad siiski ühtlase terviku. Ülaosas keskel troonib Jumal-isa Maarja ja Ristja Johannese vahel, nende kõrval kummalgi pool on rikkalikult riietatud laulvad ja mängivad inglid. Ülemise rea äärmistes osades on Aadam ja Eeva alasti figuurid.
Genti altar on madalmaade maalikunsti esimene ja ühtlasi kõige suurem meistriteos. Võluvad on selle pühalik-tõsine ilmekus ja tundesügavus, veel rohkem aga selle värvikäsitluse ja maalitehnika meisterlikkus, üksikasjade üllatavalt peen, hoolikas ja loomutruu teostamine. Tänu õlimaalitehnikale on saavutatud värvide kõla ja värskus. Mis puutub ruumikujundusse, siis selles on van Eyck´id veel pisut abitud; avaral maastikul Talle kummardamise pildil puudub perspektiiviline ühtlus. Ka õhuperspektiiv on puudulik- tagaplaanil olevad esemed on niisama selgelt ja teravalt kujutatud kui esemed esiplaanil. Ometigi ei märka kuigi teravalt seda ühtluse puudumist. Van Eyck´id on peenmaalijad, nagu kõik XV saj. madalmaade meistrid.
Pilt ja tekst siit
Pieter Brueghel vanem (1525 - 1569) maalis terve seeria talupoegade elu kujutavaid töid 1560. aastatel. Just sellel aastakümnel toimus Madalmaades laiaulatuslik vabadusliikumine Hispaania võimu alt pääsemiseks. Pieter Bruegheli maalidel näeme selle ajastu viletsust, tavaliste inimeste halli argielu ja harvu pidupäevi. Brueghel tunneb nende ohjeldamatust, lihtsameelsust, aga ka nende tööindu, rahvatarkust, teravmeelsust. Asjata pole teda kutsutud Talupoegade - Bruegheliks.Pieter Brueghel arvatakse olevat sündinud Breda lähedal Brabandis, kuid ta sünnikohaks on märgitud ka teisi paiku - näieks Limburgi. Aastast 1563 elas Brueghel Brüsselis. 1564. aastal sündis poeg Pieter, kellest sai hiljem isa traditsioone järgiv kunstnik. Brueghelite puhul võib rääkida lausa kunstnike dünastiast. Pieter Brueghel nooremat hakati kutsuma Põrgu - Bruegheliks. 1568. aastal sündis poeg Jan, samuti tulevane kunstnik, kes maalis peamiselt vaikelusid ja teda hakati kutsuma Samet- ehk Lillede - Bruegheliks. (03.02.2014;http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/lingid/Brueghel.html)
Brueghel oli eeskätt õpetliku, moraliseeriva sisu ja peenmaalitehnikaga olustikumaalija. Ta tajus oma ajastu suuri probleeme ning igapäevased stseenid omandavad tema käsitluses üldistava tagamõtte. Tema maalide peategelasteks on tihti lihtsad talupojad, keda ta kujutab ilustamata, imetledes nende elujõudu. Talupoegliku elulaadi igikestvust vastandab ta üksiku kangelase eneseteostuskatse tühisusele. „Maastik Ikarose kukkumisega“. Maal jutustab Ikorase ja ta ise müüdist (konspekt)
Brueghel oli eeskätt õpetliku, moraliseeriva sisu ja peenmaalitehnikaga olustikumaalija. Ta tajus oma ajastu suuri probleeme ning igapäevased stseenid omandavad tema käsitluses üldistava tagamõtte. Tema maalide peategelasteks on tihti lihtsad talupojad, keda ta kujutab ilustamata, imetledes nende elujõudu. Talupoegliku elulaadi igikestvust vastandab ta üksiku kangelase eneseteostuskatse tühisusele. „Maastik Ikarose kukkumisega“. Maal jutustab Ikorase ja ta ise müüdist (konspekt)
"Maastik ikorose kukkumisega"
| renessanss-madalmaadesannaabi.ee.doc |
