Romantism.
Romantism on kunstisuund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine, rahva võitlus feodalismi ja rahvusliku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine 18. sajandi revolutsioonide tulemustes. Romantism oli reaktsiooniks kodanliku korra võidule. Romantikute huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja rahvaluule vastu pani aluse mitmele teadusharule. Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu vabadusliikumisega. Isiksuse vabastamise, võõrandumise ületamise jms. mõistetega opereerides on romantikud olnud esimesi kapitalismi kriitikuid. Kapitalismi kriitika oli enamasti ühekülgne, nähes ainult kapitalismi varjukülgi ja märkamata seda progressiivset, mida uue korra võit endaga kaasa tõi. Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku vajunud keskaja apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalse reaktsiooni, näiteks restauratsiooni, pooldamist. Siit tuleneb ka see, et romantikud armastavad erakordseid olukordi ja fantastilisi kujusid. Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse süsteemi vastu, poliitilise reaktsiooni vastu. Kuigi romantismi esteetilised ideaalid olid sageli utoopilise iseloomuga, romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt traagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade elu vastu ning oli suunatud tulevikku.
(16.04.2014; http://et.wikipedia.org/wiki/Romantism)
Eelromantism
Eelromantismon mõiste, mis hõlmab 18. ja 19. sajandi algul romantismi ettevalmistanud ideelis-kirjanduslikke suundumisi: uus loodustunne, tundeelu esiletõus, huvi tekkimine muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning rahvaluule vastu. Olles vastuolus klassitsismi mõistusliku kainusega, omandas romantism palju sentimentalismilt.
Väljaspool Prantsusmaad ei olnud klassitsism 18. ja 19. sajandi vahetusel sugugi ainuvalitsev kunstivool. Klassitsismiga kõrvuti levisid mitmesugused kunstinähtused, mida enamasti ühendatakse ROMANTISMI mõiste alla. Romantismi on võrreldes klassitsismiga raskem määratleda ja iseloomustada. Üldiste reeglite asemel on romantikud toonitanud iga kunstniku kordumatut isikupära. Nii kunstiloomingus kui ka kunsti tajumises on romantikule esmatähtis üksikisiku sisetunne. Seetõttu on romantismil palju tunnuseid, kuid enamasti on ainult mõni nendest vajalik, et mõnda kunstiteost romantiliseks nimetada. Romantismi piir ja mõiste päritolu on samuti keerulised ja ebaselged. On mitmeid seletusi, mis üksteist täiendavad: keskaegne Lõuna-Euroopa sõna „romanss“ romaanikeelsete rahvalaulude ja muinasjuttude kohta; huvi kasvamine keskaegse rahvaluule vastu; Saksamaal kirjanduslik „tormi ja tungi“ liikumine jne. Romantism viitab keskaja imetlusele, Saksamaal ja Šotimaal otsitakse rahvuslikku identiteeti. Keskaja, aga ka teiste kaugete ajastute või eksootiliste maade imetluses väljendus aga ka rahulolematus kaasajaga. Saab öelda, et kui klassitsist peab olemasolevat maailma parimaks (õigeimaks), siis romantikule on see aeg ja koht, kus ta viibib, halvim võimalus.
●Romantis väljendas nii kahtlust kui ka pettumust valgustusajastu ideaalides. Vastupidiselt valgustajate ja klassitsistide mõistusekultusele rõhutasid romantikud tunnete ja instinktide tähtsust. Universum tundub nende jaoks irratsionaalne, maailm on müsteerium, mida mõistus haarata ei suuda. Ainult kunstniku (loovnatuuri) intuitsioonile võib midagi olulist avaneda.
● Romantiste ühendas eelkõige ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnase sisu väljendamiseks võib kasutada erinevaid stiile.
● Inglismaal levisid mitmed romantilised ideed ja meeleolud varem kui mandril. Tööstuslik pööre ja turumajanduse edu olid siin juba jõudnud näidata oma varjukülgi – traditsioonilise elukeskkonna lagunemist ja paljude inimeste viletsust ja üksildust. Tärkas huvi gooti stiili, keskaegse ajaloo (W. Scotti romaanid) ja rahvaluule vastu. Üheks väljenduseks sai ka uus pargistiil – nn. inglise park, mis taotleb võimalikult metsikut, vaheldusrikast ja stiihilist üldmuljet ning juhuslikult mõjuvaid maalilisi detaile.
● Romantism, nagu see kehastub kõige järjekindlamalt prantsuse romantiku Delacroix’ loomingus, on täielik vastand klassitsismile. Romantikud ei tunnustanud kõigepealt mingisuguseid vägivaldseid iluseadusi ega ettekirjutusi, nad nõudsid kunstnike piiramatut enesavaldamise võimalust. Romantism hülgab klassitsismi lineaarplastilise käsitlusviisi ja hakkab jälle taotlema maalilisust. Kaob klassitsistlik rahu, eelistatakse ägedat liikumist, dramaatilisust, järske kontraste, tunnete ohjeldamatut väljendust. Klassitsistlik värvitud joonistus asendus koloriidiprobleemide esikohaletõstmisega. Sile klassitsistlik maalimisviis asendus vaba, temperamentse värvi lõuendilepaiskamisega. Romantism elustab niisiis uuesti baroki traditsioone ning seda võib vaadelda ka mingi UUSBAROKI vooluna.
● Muutus toimub ka ainestikus. Klassitsistid eelistasid antiikajaloost ja –mütoloogiast laenatud aineid. Romantikutel ei olnud ses suhtes mingeid kindlaid nõudeid; märgatav on siiski nende suur armastus keskaja ja Idamaade vastu. Oma kaasaegse elu vastu tundsid romantikud võrdlemisi vähe huvi. Parimaid näiteid romantismi ajaloos on maastikumaal, mis klassitsismiperioodil oli praktiliselt unustatud. (16.04.2014; konspekt)
(16.04.2014; http://et.wikipedia.org/wiki/Romantism)
Eelromantism
Eelromantismon mõiste, mis hõlmab 18. ja 19. sajandi algul romantismi ettevalmistanud ideelis-kirjanduslikke suundumisi: uus loodustunne, tundeelu esiletõus, huvi tekkimine muinsuse, keskaja, rahvusliku omapära ning rahvaluule vastu. Olles vastuolus klassitsismi mõistusliku kainusega, omandas romantism palju sentimentalismilt.
Väljaspool Prantsusmaad ei olnud klassitsism 18. ja 19. sajandi vahetusel sugugi ainuvalitsev kunstivool. Klassitsismiga kõrvuti levisid mitmesugused kunstinähtused, mida enamasti ühendatakse ROMANTISMI mõiste alla. Romantismi on võrreldes klassitsismiga raskem määratleda ja iseloomustada. Üldiste reeglite asemel on romantikud toonitanud iga kunstniku kordumatut isikupära. Nii kunstiloomingus kui ka kunsti tajumises on romantikule esmatähtis üksikisiku sisetunne. Seetõttu on romantismil palju tunnuseid, kuid enamasti on ainult mõni nendest vajalik, et mõnda kunstiteost romantiliseks nimetada. Romantismi piir ja mõiste päritolu on samuti keerulised ja ebaselged. On mitmeid seletusi, mis üksteist täiendavad: keskaegne Lõuna-Euroopa sõna „romanss“ romaanikeelsete rahvalaulude ja muinasjuttude kohta; huvi kasvamine keskaegse rahvaluule vastu; Saksamaal kirjanduslik „tormi ja tungi“ liikumine jne. Romantism viitab keskaja imetlusele, Saksamaal ja Šotimaal otsitakse rahvuslikku identiteeti. Keskaja, aga ka teiste kaugete ajastute või eksootiliste maade imetluses väljendus aga ka rahulolematus kaasajaga. Saab öelda, et kui klassitsist peab olemasolevat maailma parimaks (õigeimaks), siis romantikule on see aeg ja koht, kus ta viibib, halvim võimalus.
●Romantis väljendas nii kahtlust kui ka pettumust valgustusajastu ideaalides. Vastupidiselt valgustajate ja klassitsistide mõistusekultusele rõhutasid romantikud tunnete ja instinktide tähtsust. Universum tundub nende jaoks irratsionaalne, maailm on müsteerium, mida mõistus haarata ei suuda. Ainult kunstniku (loovnatuuri) intuitsioonile võib midagi olulist avaneda.
● Romantiste ühendas eelkõige ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnase sisu väljendamiseks võib kasutada erinevaid stiile.
● Inglismaal levisid mitmed romantilised ideed ja meeleolud varem kui mandril. Tööstuslik pööre ja turumajanduse edu olid siin juba jõudnud näidata oma varjukülgi – traditsioonilise elukeskkonna lagunemist ja paljude inimeste viletsust ja üksildust. Tärkas huvi gooti stiili, keskaegse ajaloo (W. Scotti romaanid) ja rahvaluule vastu. Üheks väljenduseks sai ka uus pargistiil – nn. inglise park, mis taotleb võimalikult metsikut, vaheldusrikast ja stiihilist üldmuljet ning juhuslikult mõjuvaid maalilisi detaile.
● Romantism, nagu see kehastub kõige järjekindlamalt prantsuse romantiku Delacroix’ loomingus, on täielik vastand klassitsismile. Romantikud ei tunnustanud kõigepealt mingisuguseid vägivaldseid iluseadusi ega ettekirjutusi, nad nõudsid kunstnike piiramatut enesavaldamise võimalust. Romantism hülgab klassitsismi lineaarplastilise käsitlusviisi ja hakkab jälle taotlema maalilisust. Kaob klassitsistlik rahu, eelistatakse ägedat liikumist, dramaatilisust, järske kontraste, tunnete ohjeldamatut väljendust. Klassitsistlik värvitud joonistus asendus koloriidiprobleemide esikohaletõstmisega. Sile klassitsistlik maalimisviis asendus vaba, temperamentse värvi lõuendilepaiskamisega. Romantism elustab niisiis uuesti baroki traditsioone ning seda võib vaadelda ka mingi UUSBAROKI vooluna.
● Muutus toimub ka ainestikus. Klassitsistid eelistasid antiikajaloost ja –mütoloogiast laenatud aineid. Romantikutel ei olnud ses suhtes mingeid kindlaid nõudeid; märgatav on siiski nende suur armastus keskaja ja Idamaade vastu. Oma kaasaegse elu vastu tundsid romantikud võrdlemisi vähe huvi. Parimaid näiteid romantismi ajaloos on maastikumaal, mis klassitsismiperioodil oli praktiliselt unustatud. (16.04.2014; konspekt)
MAALIKUNST INGLISMAAL
Inglise kujutavas kunstis oli esimesi romantikuid JOHANN HEINRICH FÜSSLI (1741-1825). Eeskuju võttis ta Michelangelolt ja maneristidelt ning lisas juurde salapärase heletumeduse. Peamiselt maalis kummalisi fantaasiaid ("Luupainaja") või stseene kirjandusklassikast.
(16.04.2014; http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
< JOHANN HEINRICH FÜSSLI "Luupainajad"
WILLIAM BLAKE (1757-1827) toetus samadele eeskujudele, kuid teemavalikul eelistas ta isiklikku mütoloogiat. Nimelt ühendas ta piibli- ja antiikaja tegelased omavahel.
Tähtsaim inglise romantik on WILLIAM TURNER (1775-1851), tema on üks kõigi aegade suurimaid mariniste (meremaalijaid). Turner alustas akvarellidega, tehnikaga, mis oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne. Hiljem pöördus ta õlimaali juurde. Maale lähemalt silmitsedes on tunne, nagu oleks värvid visatud lõuendile. See tuleneb sellest, et ta kasutas maalimiseks värvinuga e spaatlit. Spaatlitehnika võimaldab väga hästi kujutada tormist merd ja atmosfäärinähtusi. Turner oli ka meisterlik valguse varjundite ja valguse muutlikkuse edasiandja, mistõttu sai Turnerist ka impressionistide eelkäija. (16.04.2014; http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
MAALIKUNST HISPAANIAS
Hispaanias oli romantismi tekkepinnaseks ühiskondlik ummikutunne. Oodati lahendust Prantsuse revolutsiooni levikust. Ka FRANCISCO GOYA (1746-1828) hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu masendavana tajuma. Goya tegi peamiseltparaadportreid, millel on tihti pilkav alltekst. Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-taolised haritlased traagilisse vastuollu. Masendus süvenes veelgi, kui prantslased hispaanlaste sissisõjale terroriga vastasid. Goya töödes, mis neid sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism ("Ülestõusnute mahalaskmine" ja graafiliste lehtede sari "Sõjakoledused"). Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus.
MAALIKUNST SAKSAMAAL
Ka Saksamaal oli poliitiline killustatus. Romantismi pooldas ainult osa kunstnikest ja publikust, teosed jäid toetama klassitsismi. Saksamaal oli mitu kunstikeskust ning nii jäid romantismi ja klassitsismi piirid tihti ebaselgeks. Võimsaim saksa romantiline maalikunstnik oli CASPAR DAVID FRIEDRICH (1774-1840), kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui ka vormilt. Tihti valis ta äärmuslikke ja väga tundeküllaseid motiive (krutsifiks metsiku mäe tipul valguskiirte foonil, kloostrivaremed või metsatihnik kuupaistel või merejää kuhjumised). Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid.
Teine saksa romantikust maalikunstnk oli PHILIPP OTTO RUNGE (1777-1810). Oma maalides püüab ta välja tuua üksikisiku hingeelu ja ka valgusekäsitlus on tema töödes uuelaadne.
MAALIKUNST PRANTSUSMAAL
Prantsuse romantiline maalikunst oli opositsioonis klassitsismiga, teatud eeskujusid leiti aga barokk-kunstist. 1819. aastal esinesTHEODORE GERICAULT (1791-1824) maaliga "Meduse`i parv", mida võib pidada uue voolu esikteoseks Prantsusmaal. Teose sisuks oli reaalne sündmus kaasajast - merehädaliste kaheteistkümnepäevane vaevlemine parvel.
Nimelt hukkus 1816. a-l Aafrika läänerannikul laev "Meduusa". Hukkuvalt laevalt pääses parvele umbes 140 inimest. Kui 12. päeva pärast sattus parve lähedusse juhuslikult laev "Argos", oli pääsenutest elus veel 15 inimest. Maalil on kujutatud merehädalistes puhkenud lootusepuhangut, nähes "Argost" silmapiiril.
Tõeline romantikute esindaja oli aga mees nimega EUGENE DELACROIX (1798-1863), kes pani suurt rõhku maalilisele käsitluslaadile ja emotsionaalsusele. Peamiselt väljendas ta end täiendvärvide abil (punane ja roheline kõrvuti). Maalide motiivid on enamasti võetud keskajast. Tema loomingu üheks peateemaks on vabadusearmastus. 1830. aasta Juulirevolutsiooni tervitas ta maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Sel maalil liitis Delacroix ühtseks tervikuks reaalse ja sümboolse. Maalil on kujutatud võitlust Pariisi tänavail. Võitlejate ees sammub naisena kujutatud sümboolne Vabadus. Vabadus ja meesterühm rühivad edasi püssirohusuitsu mattunud võitlustandril. Tema teine kuulsaim teos "Chiose veresaun" on pühendatud ikestatud kreeka rahva kannatustele. (16.04.2014; http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
Inglise kujutavas kunstis oli esimesi romantikuid JOHANN HEINRICH FÜSSLI (1741-1825). Eeskuju võttis ta Michelangelolt ja maneristidelt ning lisas juurde salapärase heletumeduse. Peamiselt maalis kummalisi fantaasiaid ("Luupainaja") või stseene kirjandusklassikast.
(16.04.2014; http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
< JOHANN HEINRICH FÜSSLI "Luupainajad"
WILLIAM BLAKE (1757-1827) toetus samadele eeskujudele, kuid teemavalikul eelistas ta isiklikku mütoloogiat. Nimelt ühendas ta piibli- ja antiikaja tegelased omavahel.
Tähtsaim inglise romantik on WILLIAM TURNER (1775-1851), tema on üks kõigi aegade suurimaid mariniste (meremaalijaid). Turner alustas akvarellidega, tehnikaga, mis oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne. Hiljem pöördus ta õlimaali juurde. Maale lähemalt silmitsedes on tunne, nagu oleks värvid visatud lõuendile. See tuleneb sellest, et ta kasutas maalimiseks värvinuga e spaatlit. Spaatlitehnika võimaldab väga hästi kujutada tormist merd ja atmosfäärinähtusi. Turner oli ka meisterlik valguse varjundite ja valguse muutlikkuse edasiandja, mistõttu sai Turnerist ka impressionistide eelkäija. (16.04.2014; http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
MAALIKUNST HISPAANIAS
Hispaanias oli romantismi tekkepinnaseks ühiskondlik ummikutunne. Oodati lahendust Prantsuse revolutsiooni levikust. Ka FRANCISCO GOYA (1746-1828) hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu masendavana tajuma. Goya tegi peamiseltparaadportreid, millel on tihti pilkav alltekst. Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-taolised haritlased traagilisse vastuollu. Masendus süvenes veelgi, kui prantslased hispaanlaste sissisõjale terroriga vastasid. Goya töödes, mis neid sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism ("Ülestõusnute mahalaskmine" ja graafiliste lehtede sari "Sõjakoledused"). Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus.
MAALIKUNST SAKSAMAAL
Ka Saksamaal oli poliitiline killustatus. Romantismi pooldas ainult osa kunstnikest ja publikust, teosed jäid toetama klassitsismi. Saksamaal oli mitu kunstikeskust ning nii jäid romantismi ja klassitsismi piirid tihti ebaselgeks. Võimsaim saksa romantiline maalikunstnik oli CASPAR DAVID FRIEDRICH (1774-1840), kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui ka vormilt. Tihti valis ta äärmuslikke ja väga tundeküllaseid motiive (krutsifiks metsiku mäe tipul valguskiirte foonil, kloostrivaremed või metsatihnik kuupaistel või merejää kuhjumised). Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid.
Teine saksa romantikust maalikunstnk oli PHILIPP OTTO RUNGE (1777-1810). Oma maalides püüab ta välja tuua üksikisiku hingeelu ja ka valgusekäsitlus on tema töödes uuelaadne.
MAALIKUNST PRANTSUSMAAL
Prantsuse romantiline maalikunst oli opositsioonis klassitsismiga, teatud eeskujusid leiti aga barokk-kunstist. 1819. aastal esinesTHEODORE GERICAULT (1791-1824) maaliga "Meduse`i parv", mida võib pidada uue voolu esikteoseks Prantsusmaal. Teose sisuks oli reaalne sündmus kaasajast - merehädaliste kaheteistkümnepäevane vaevlemine parvel.
Nimelt hukkus 1816. a-l Aafrika läänerannikul laev "Meduusa". Hukkuvalt laevalt pääses parvele umbes 140 inimest. Kui 12. päeva pärast sattus parve lähedusse juhuslikult laev "Argos", oli pääsenutest elus veel 15 inimest. Maalil on kujutatud merehädalistes puhkenud lootusepuhangut, nähes "Argost" silmapiiril.
Tõeline romantikute esindaja oli aga mees nimega EUGENE DELACROIX (1798-1863), kes pani suurt rõhku maalilisele käsitluslaadile ja emotsionaalsusele. Peamiselt väljendas ta end täiendvärvide abil (punane ja roheline kõrvuti). Maalide motiivid on enamasti võetud keskajast. Tema loomingu üheks peateemaks on vabadusearmastus. 1830. aasta Juulirevolutsiooni tervitas ta maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Sel maalil liitis Delacroix ühtseks tervikuks reaalse ja sümboolse. Maalil on kujutatud võitlust Pariisi tänavail. Võitlejate ees sammub naisena kujutatud sümboolne Vabadus. Vabadus ja meesterühm rühivad edasi püssirohusuitsu mattunud võitlustandril. Tema teine kuulsaim teos "Chiose veresaun" on pühendatud ikestatud kreeka rahva kannatustele. (16.04.2014; http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
THEODORE GERICAULT "Meduse-i parv"
ARHITEKTUUR
Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul (neorenessanss, neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY .
Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine rõhk asus fassaadide toredusel.
19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine originaalitsevate detailidega.
Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel. Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks. (16.04.2014;konspekt)
SKULPTUUR
Skulptuuris toimusid muutused aeglasemalt, sest skulptuuri omahind on palju kõrgem kui maalikunstil ja see ala sõltub peaaegu alati tellimustest. Klassitsismi traditsioonid püsisid kaua, eriti monumendikunstis. Romantiliseks võib pidada FRANCOIS RUDE`i(1784-1855) loomingut. Tema kuulsaim teos on "Sõttamineku laul" e "Marseljees". Kõrgreljeef kujutab sõtta sammuvaid mehi ja neid innustavat võidujumalannat. Seda gruppi on võrreldud ka kivisse raiutud lauluga. Marseljees lauluga läksid mehed 1792. aastal lahingusse ja see laul sai hiljem ka Prantsusmaa rahvushümniks. Maalilisema pinnatöötlusega on ANTOINE LOUIS BARYE (1796-1875) looming, mis kujutab peamiselt loomi (animalist). Barye eelistab kujutada loomi liikumises ja võitluses.
Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul (neorenessanss, neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY .
Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine rõhk asus fassaadide toredusel.
19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine originaalitsevate detailidega.
Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel. Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks. (16.04.2014;konspekt)
SKULPTUUR
Skulptuuris toimusid muutused aeglasemalt, sest skulptuuri omahind on palju kõrgem kui maalikunstil ja see ala sõltub peaaegu alati tellimustest. Klassitsismi traditsioonid püsisid kaua, eriti monumendikunstis. Romantiliseks võib pidada FRANCOIS RUDE`i(1784-1855) loomingut. Tema kuulsaim teos on "Sõttamineku laul" e "Marseljees". Kõrgreljeef kujutab sõtta sammuvaid mehi ja neid innustavat võidujumalannat. Seda gruppi on võrreldud ka kivisse raiutud lauluga. Marseljees lauluga läksid mehed 1792. aastal lahingusse ja see laul sai hiljem ka Prantsusmaa rahvushümniks. Maalilisema pinnatöötlusega on ANTOINE LOUIS BARYE (1796-1875) looming, mis kujutab peamiselt loomi (animalist). Barye eelistab kujutada loomi liikumises ja võitluses.
_par_Rude,_Arc_de_Triomphe_Etoile_Paris.jpg)
François Rude "Marseljees"
